Päikesesüsteem ja taevakehade liikumine
Päikesesüsteem on dünaamiline struktuur, kus taevakehad liiguvad kindlatel orbiitidel. Päikesesüsteem koosneb selle keskmes asuvast Päikesest ja ümber Päikese tiirlevatest planeetidest. Astronoomia uurib nende kehadena liikumist, massi ja orbiite. Päikesesüsteemi kuulub 9 planeeti, Päikese poolt vaadatuna Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluto.
Kuigi tänapäeva astronoomias ei loeta Plutot enam planeediks, on see astroloogias jatkuvalt oluline taevakeha. Lisaks planeetidele on astroloogiliselt tähtis ka Kuu, mis tiirleb ümber Maa, kääbusplaneet Ceres (asub Marsi ja Jupiteri vahel) ning Chiron (asub Saturni ja Uraani vahel). Kuid taevas ei ole lihtsalt vaadeldav ruum, vaid peegeldus liikumisest ja muutusest ka meis endis.
Päikesesüsteem astroloogias
Astroloogias ei nähta Päikesesüsteemi pelgalt füüsilise liikumise kontekstis, vaid ka reaalse energiavälja, sümboolse struktuuri ning füüsilise jõuna.
Indiviidi ja keskkonna vahelist suhet tõlgendatakse kui osa suuremast tervikust – inimese sisemaailma ja kosmilise korra vaheline seos on pidev ja vastastikune. Keskseks põhimõtteks astroloogias on indiviidi ja ümbruskonna integreerumine kosmosesse. Indiviidi, Maad ja selle keskkonda vaadeldakse kui ühtset organismi, mille kõik osad on üksteisest mõjutatud ja teineteisega seotud (korrelatsioonis).
Taevas vaadeldavad muutuste tsüklid mõjutavad maapeal ja indiviidi sees toimuvaid muutusi, mida on väljendatud ütlusega “nii nagu ülal, nii ka all”, mis postuleerib sümmeetriat taevase keskkonna kui makrokosmose ja indiviidi, kui mikrokosmose vahel.
Astroloogias kasutatavad planeedid
Astroloogias kasutatakse peamiselt kaheksat planeeti (Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluto) ning Kuud. Ajalooliselt on astroloogia tuginenud viiele põhiplaneedile (Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn) ning Päikesele ja Kuule. Need seitse taevakeha olid palja silmaga nähtavad ja seetõttu moodustasid nad ajaloolise astroloogia aluse. Planeetide (Uraan, Neptuun ja Pluto) kasutuselevõtt astroloogias sai võimalikuks hiljem, tänu teleskoobi leiutamisele.
Sellel lehel pöörame eelkõige tähelepanu astroloogia „raudvarale“ ehk 5-le põhiplaneedile (Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn) ja kolmele hiljem lisandunud planeedile (Uraan, Neptuun ja Pluto).
Lisaks eeltoodud taevakehadele vaatlevad astroloogid veel taevakeha Chironi (mitte segi ajada Pluto ümber tiirleva Charoniga) ja kääbusplaneeti Cerest (asub Marsi ja Jupiteri vahel). Taevakehade Chiron-i (avastatud 1.novembrer 1977) ja Ceres-i (avastatud 1.jaanuar 1801) puhul ei ole pikema ajaloolist tausta ning vaatlused/tõlgendused on olnud liiga lühiajalised ning alles kujunemisjärgus. Chironit ei tohiks segamini ajada Charoniga (avastatud 22.juuni 1978).
Geotsentriline ja Heliotsentriline maailmapilt
Geotsentriline maailmapilt, mida kasutatakse eelkõige astroloogias, tähendab seda, et planeet Maa asub universumi keskpunktis. Taevasfääri ja taevakehade liikumist vaadeldakse Maalt. Lääne maailmas peetakse geotsentrilise maailmapildi matemaatilise mudeli loojaks Klaudios Ptolemaiost (u. 100-160 pKr), kes tegutses põhiliselt Rooma Keisririigis ja Egiptuses.
Heliotsentrilise maailmapildi tõstis Lääne maailmas esile Mikolaj Kopernik, kuigi varasemalt oli sellest rääkinud juba Kreeka matemaatik ja astronoom Aristarchus of Samos (u. 310 – 230 eKr). Heliotsentrilise mudeli kohaselt liiguvad planeedid ringikujuliselt ümber Päikese, kus Päike on keskpunktiks. Astronoomias on see mudel tänapäeval üldtunnustatud, kuid astroloogias kasutatakse sageli endiselt geotsentrilist lähenemist, eriti kui vaadeldakse planeetide mõju Maale ja inimesele.
Osad astroloogid kasutavad siiski ka heliotsentrilist mudelit planeedi aspektide määramisel. Põhiline erinevus heliotsentrilist mudelit kasutades ilmneb „sisemiste“ ja „välimiste“ planeetide aspektide määramisel. „Sisemisteks“ planeetideks loetakse planeete, mis jäävad oma orbiidiga Päikese ja Maa vahele. Need on Merkuur ja Veenus (ka Kuu jääb Päikese ja Maa vahele). „Välimisteks“ planeetideks loetakse Marssi, Jupiteri, Saturni, Uraani ja Pluutot ehk planeete, mis jäävad Maast väljapoole, Päikese poolt vaadatuna.
Päikesesüsteemi ja taevakehade liikumise mõistmine on astroloogias oluline, sest iga taevakeha kannab endas teatud energiaid ja sümboolikat, mis mõjutavad sündmusi Maal ja indiviidi elu. Astronoomilised teadmised aitavad astroloogidel täpsemini määrata planeetide asendeid ja liikumisi, võimaldades koostada täpsemaid horoskoope ja sünnikaarte.